24 August 2012
Austatud Lugeja!1
Kuna ma otsustasin jätta oma vana blogi ainult filmi- ja raamatuarvustuste jaoks, on aeg luua käesolev kõrvalblogi, kuhu teha ülestähendusi mu viimase ülikooliaasta kohta.
Nagu iga (mitte?)fiktsionaalset teksti2 , võib ka veebipäevikut ehk blogi käsitleda kirjandusena, ja kirjanduse puhul on mul tavaks saanud ära märkida, mis sorti Lugejale see võiks huvi pakkuda. Niisiis, antud teksti puhul olgu ära toodud kaks põhilist rühma, kes võiksid siit autori arvates midagi põnevat leida:
(1) Autor ise. Blogi on üks võimalus informatsiooni ja oma mõtteid organiseerida. Samuti annab see autori tulevasele minale hiljem võimaluse oma teist magistriaastat meenutada. Siinjuures on tähtis, et autor =/= autori tulevane mina.
(2) Kirjanduse ja filosoofia huvilised. Kuna mu erialaks on kirjalik tõlge ja kireks ilukirjanduse tõlkimine, siis suur osa teemadest, millega ma magistriõppe jooksul kokku puutun, on ilmselt seotud tõlketeooria ja ka kirjandusega. Lisaks olen ma nii enda kui kõrvalseisjate tähelepanekute kohaselt indiviid, kes kaldub puhuti filosofeerima.
Muidugi pole blogi lugejaskond piiratud nende kahe rühmaga. Kas või juba sellepärast, et kui autor on kord teksti lugemiseks välja andnud (veebipäeviku puhul siis postituse veebi üles riputanud), pole tal minu arvates enam erilist õigust otsustada, mis tekstiga edasi peaks saama ja mida sellest täpselt arvata tuleks. Seega, kõik Lugejad on loomulikud teretulnud antud tekstikogumiga tutvuma ja selle kohta arvamust avaldama.
Veel üks väike märkus: nagu juba esimeses sissekandes märgata võib, kavatsen vana hea akadeemilise tava kohaselt kasutada joonealuste märkuste süsteemi (Heaney nimetas seda deemonlikuks,3aga hea küll, ehk võime selle deemoni kohaloluga esialgu leppida) ja ehk veel mõningaid ülikoolile omaseid vormistusvõtteid. Mitte niivõrd lõputööks valmistumise eesmärgil, vaid pigem selleks, et lisada blogile teatud temaatilist vunki, kui tohib nii väljenduda.
______________________
1 Siin ja edaspidi peetakse Lugeja all silmas igaüht, kes antud tekstiga tutvuma juhtub. Tegemist on pöördumisega kõigi võimalike lugejate poole, mis tähendab, et Lugeja on hüpoteetiline, nö "Lugeja arhetüüp", mitte mingi konkreetne isik või isikute grupp, mis samas hõlmab kõiki konkreetseid lugejaid. Jah, see tähendab, et Lugeja oled ka sina. Jah, sina, kes sa seda praegu loed. Ei, ära vahi ringi. Ma räägin sinuga.
2 Esmapilgul tundub blogi olevat mittefiktsionaalne žanr. Samas sarnaneb see väga memuaariga, mida on žanrina juba suhteliselt palju analüüsitud. Memuaare loetakse sageli peaaegu fiktsionaalseks, kuna ehkki autor kirjutab reaalsetest sündmustest, esitab ta neid alati oma subjektiivsest vaatepunktist, lisab alateadlikult kontekste või kirjeldusi, mis ei pruugi vastata objektiivsele reaalsusele, liialdab jne. Memuaarimaailmale lisab fiktsionaalsust ka see, et autor peab paratamatult tegema valiku, milliseid osi reaalsusest lugejale esitada (Vt Pereci "Mõelda/liigitada ja teisi tekste", kus demonstreeritakse reaalse elu mittefiktsionaalse kujutamise võimatust).
3 Heaney, William. "Memoirs of a Master Forger". London 2008.
______________________
1 Siin ja edaspidi peetakse Lugeja all silmas igaüht, kes antud tekstiga tutvuma juhtub. Tegemist on pöördumisega kõigi võimalike lugejate poole, mis tähendab, et Lugeja on hüpoteetiline, nö "Lugeja arhetüüp", mitte mingi konkreetne isik või isikute grupp, mis samas hõlmab kõiki konkreetseid lugejaid. Jah, see tähendab, et Lugeja oled ka sina. Jah, sina, kes sa seda praegu loed. Ei, ära vahi ringi. Ma räägin sinuga.
2 Esmapilgul tundub blogi olevat mittefiktsionaalne žanr. Samas sarnaneb see väga memuaariga, mida on žanrina juba suhteliselt palju analüüsitud. Memuaare loetakse sageli peaaegu fiktsionaalseks, kuna ehkki autor kirjutab reaalsetest sündmustest, esitab ta neid alati oma subjektiivsest vaatepunktist, lisab alateadlikult kontekste või kirjeldusi, mis ei pruugi vastata objektiivsele reaalsusele, liialdab jne. Memuaarimaailmale lisab fiktsionaalsust ka see, et autor peab paratamatult tegema valiku, milliseid osi reaalsusest lugejale esitada (Vt Pereci "Mõelda/liigitada ja teisi tekste", kus demonstreeritakse reaalse elu mittefiktsionaalse kujutamise võimatust).
3 Heaney, William. "Memoirs of a Master Forger". London 2008.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 mõtteavaldust:
Mul on ka kiusatus blogis joonealuseid märkuseid kirjutada. See tundub nii õige ja loomulik.
Üks märkustest pani küll küsima: mis on reaalsus? Mis on objektiivne reaalsus? Kui reaalsust tajutakse subjektiivselt, siis saame väita, et objektiivne on kõikide subjektiivsuste ühisosa, kokkuleppeline kattuvus, mis on oma kõigile sobiva loomuse tõttu puhastatud isikupärastest, vaid isikupärale silmatorkavatest nüanssidest. Sel juhul pole kirjandusele objektiivsus oma kompromissidega midagi väärtuslikku. Kirjanduses, eriti memuaarides ja blogides, on väärtus vaid subjektiivsusel. Või mis?
Selles mõttes olen täiesti nõus, et kirjanduse väärtus, see eriline asi, mida ta saab meile pakkuda, peitub just subjektiivsuses... Pealegi on objektiivsus kirjanduses vaat et võimatu (ok, sõltub kirjanduse definitsioonist, aga peaaegu).
Mulle tundub, et siiski eksisteerib mingi meie subjektiivsustest sõltumatu objektiivne reaalsus (st et taju ja reaalsus on ikkagi mõlemad eraldi olemas), aga me muidugi vist ei saa seda reaalsust kunagi tajuda, nii et ma pole kindel, kui palju tähtsust sel on. Vahest ainult nii palju, et selle teadvustamine aitab mõista meie kõigi võrdset subjektiivsust. Ma ei kuulu koolkonda, et mingi objektiivset reaalsust polegi olemas, kuigi see idee tundub mulle huvitav.
Mind on varem igasuguse tajuvälise maailma tähtsustamine (taju väärtuse kahandamiseks) kuidagi närvi ajanud, aga jah, subjektiivsuste võrdsuse mõistmine on päris hea point.
Post a Comment