14 September 2012
Ma olin ausalt öeldes päris imestunud, kui nägin oma magistriõppe valikainete seas anglistika esimese aasta bakalaureuseõppe ainet. Mulle lihtsalt tundus, et bakalaureuseained, eriti veel esimese aasta omad, olid väga üldised ja sissejuhatavad. Magistriõppes võiks justkui midagi sügavamat ja põhjalikumat võtta.
Esmamulje sellest loengust üldiselt kinnitas mu hirme, kuna meile taheti seal õpetada umbes selliseid pärleid nagu "if someone's grammar is poor, it makes them difficult to understand". Wow, really? After six years of language studies, I wouldn't have guessed.
Ma ei taha seda loengut kuidagi halvustada, esimese aasta bakalaureuseõppe üliõpilastele on see kindlasti päris hea. Ma lihtsalt sean küsimuse alla, kas selle aine koht on ikka kirjaliku tõlke magistriprogrammi valikainete seas.
Midagi huvitavat jäi siiski kõrva ka, nimelt prof. David Crystali juutuubivestlus inglise keele ülemaailmse staatuse teemadel.1 Et lühidalt kokku võtta, siis ta ütleb, et inglise keele muutumine ülemaailmseks suhtluskeeleks oli juhuslik sündmus ja et inglise keel oli õigel ajal õiges kohas. Iseenesest on see väga toredalt erapooletu lausung ühelt briti akadeemikult. Samas aga toob Crystal välja neli erinevat mõjuvõimu tüüpi, mille abil Briti impeerium oma keele maailmas maksma pani, ja väidab, et ilma kõigi nende tüüpideta poleks seda juhtuda saanud. Crystali neli võimutüüpi on:
1) poliitiline/sõjaline
2) teaduslik/tehnoloogiline
3) majanduslik/rahaline
4) kultuuriline
Hästi, tema jaotus näib olevat selles mõttes põhjendatud, et need neli on tõesti erinevad viisid, kuidas maailmas mõjuvõimu omada. Crystal aga näib võtvat vaikivaks eelduseks, et kõik need tüübid on eraldi saavutatavad. Minule nii ei tundu. Arvan, et kõik need võimutüübid on omavahel lahutamatult seotud. Kas on näiteks maailmas sellist riiki, millel oleks suur kultuuriline mõjuvõim, aga millel poleks varem olnud majanduslikku või poliitilist võimu? Prantsusmaal ja Inglismaal on küll teatav kultuuriline mõju, mis ületab nende praegust poliitilist mõjuvõimu, aga see (nagu teistegi koloniaalriikide puhul) on suures osas mineviku jäänuk. Crystalil on tõesti õigus, et väga suur osa viimase aja olulistest leiutistest on välja mõeldud Inglismaal, aga kas see oleks saanud juhtuda ilma (suhtelise) heaoluühiskonna tekketa, mis sai omakorda võimalikuks kolooniate sõjalise allutamise ja majandusliku ikestamise tõttu? Teisisõnu, kas brittide (ja laiemalt ka Euroopa) teaduslik innovaatilisus ei pruugi põhineda pigem nende endi loodud ebavõrdsetel eelistingimustel, mitte kõrgemal intelligentsil või juhusel?
Mulle tundub siin välja joonistuvat teatud ajalooline ahelreaktsioon: Crystali tüüp (1) toob kaasa tüübi (3), millele järgneb tüüp (2). Nende tüüpide kollektiivne mõju on juba nii suur, et ka tüüp (4) lisandub tahes-tahtmata. Arvan, et ilma esimese tüübita on riikidel väga raske teistsugust mõjuvõimu saavutada. Vaatame kasvõi näiteks Hiinat, kus tehnoloogilisi edusamme tehti keskaja jooksul väga palju. Hiina keisririigis oli ka hästi toimiv majandussüsteem, mis toetus arvukale intelligentsele ametnikkonnale ja keerukale bürokraatiale. Kõige selleni jõuti Euroopast tunduvalt varem. Ka kultuuriliselt oldi kõrgel tasemel: kirjutati kaunist poeesiat, kõrgelennulisi filosoofilisi teoseid ja teaduslikke traktaate, loodi suuri arhitektuurimälestisi. Ometigi ei kujunenud Hiinal kõigest sellest tulenevalt välja ülemaailmset teaduslikku, majanduslikku või kultuurilist mõjujõudu. Miks? Võib-olla sellepärast, et keisririik polnud eriti huvitatud oma poliitilise võimu sõjalisest laiendamisest.2
Iga riigi teed mõjuvõimuni tuleks muidugi eraldi uurida. Kolonialism on ainult üks viis saavutada poliitilist võimu. USA puhul piisas sõjalisest kohalolekust maailmasõdades, millele lisandus seejärel majanduslik edumaa tänu sõjast puutumata jäämisele. Seda viimast võib ju pidada juhuseks, aga samas pole USA-l lihtsalt oma geograafilises lähikonnas arvestatavat konkurenti, kes võinuks temaga sõda alustada (nii nagu juhtus Saksamaa naabritega Euroopas) ja see on tänu sõjalisele ning poliitilisele üleolekule Põhja-Ameerika üle, mis saavutati juba riigi loomisel.
Loomulikult ei taha ma väita, nagu oleks Crystali nelja tüübiga võimujaotus mingi uus, silmiavav ja kõikeseletav viis seda teemat lahata... Aga seda algselt keeleteemalist juttu saab siiski pisut laiendada ja kui päris aus olla, siis tegemist oli selle loengu kõige huvitavama osaga. Ma võin ju teemast kõrvale kalduda küll, kui tegemist on sedavõrd üldise ja lihtsakoelise loenguga.
_____________________
1 Global English with David Crystal (Youtube)
2 Võimalik, et alati ei pea võimuahelat alustama tüüp (1). Kõige tõenäolisem asendaja oleks minu meelest tüüp (3), sest ainult tugeva majandusega jõukas riik suudab suunata teaduslikku arendustöösse piisavalt ressursse, et saavutada järjepidevalt arvestatavaid edusamme. Hiinast võib saada selles osas üpris hea näide, sest paljud analüütikud peavad maailma kõige kiiremini kasvava majandusega riiki tulevaseks poliitiliseks suurvõimuks. Hiina ahel näeks siis võib-olla välja selline: (3) -> (1) -> (2)? -> (4)? Väärib märkimist, et Hiina saavutaks tüüp (1) mõjuvõimu puhtalt poliitiliselt, ilma sõjalise komponendita - seda asendaks majanduslik mõjuvõim.3
3 On teisigi näiteid, kuidas poliitiline mõjuvõim võib mõnikord tekkida ilma sõjalise jõuta. Näiteks keskaegne katoliku kirik, kus sõjalise võimsuse asemel toetuti algul inimeste religioossusele, hiljem aga selle abil loodud majanduslikule mõjuvõimule. (Jah, see on allmärkus allmärkuse sees: footnote-ception!)
Esmamulje sellest loengust üldiselt kinnitas mu hirme, kuna meile taheti seal õpetada umbes selliseid pärleid nagu "if someone's grammar is poor, it makes them difficult to understand". Wow, really? After six years of language studies, I wouldn't have guessed.
Ma ei taha seda loengut kuidagi halvustada, esimese aasta bakalaureuseõppe üliõpilastele on see kindlasti päris hea. Ma lihtsalt sean küsimuse alla, kas selle aine koht on ikka kirjaliku tõlke magistriprogrammi valikainete seas.
Midagi huvitavat jäi siiski kõrva ka, nimelt prof. David Crystali juutuubivestlus inglise keele ülemaailmse staatuse teemadel.1 Et lühidalt kokku võtta, siis ta ütleb, et inglise keele muutumine ülemaailmseks suhtluskeeleks oli juhuslik sündmus ja et inglise keel oli õigel ajal õiges kohas. Iseenesest on see väga toredalt erapooletu lausung ühelt briti akadeemikult. Samas aga toob Crystal välja neli erinevat mõjuvõimu tüüpi, mille abil Briti impeerium oma keele maailmas maksma pani, ja väidab, et ilma kõigi nende tüüpideta poleks seda juhtuda saanud. Crystali neli võimutüüpi on:
1) poliitiline/sõjaline
2) teaduslik/tehnoloogiline
3) majanduslik/rahaline
4) kultuuriline
Hästi, tema jaotus näib olevat selles mõttes põhjendatud, et need neli on tõesti erinevad viisid, kuidas maailmas mõjuvõimu omada. Crystal aga näib võtvat vaikivaks eelduseks, et kõik need tüübid on eraldi saavutatavad. Minule nii ei tundu. Arvan, et kõik need võimutüübid on omavahel lahutamatult seotud. Kas on näiteks maailmas sellist riiki, millel oleks suur kultuuriline mõjuvõim, aga millel poleks varem olnud majanduslikku või poliitilist võimu? Prantsusmaal ja Inglismaal on küll teatav kultuuriline mõju, mis ületab nende praegust poliitilist mõjuvõimu, aga see (nagu teistegi koloniaalriikide puhul) on suures osas mineviku jäänuk. Crystalil on tõesti õigus, et väga suur osa viimase aja olulistest leiutistest on välja mõeldud Inglismaal, aga kas see oleks saanud juhtuda ilma (suhtelise) heaoluühiskonna tekketa, mis sai omakorda võimalikuks kolooniate sõjalise allutamise ja majandusliku ikestamise tõttu? Teisisõnu, kas brittide (ja laiemalt ka Euroopa) teaduslik innovaatilisus ei pruugi põhineda pigem nende endi loodud ebavõrdsetel eelistingimustel, mitte kõrgemal intelligentsil või juhusel?
Mulle tundub siin välja joonistuvat teatud ajalooline ahelreaktsioon: Crystali tüüp (1) toob kaasa tüübi (3), millele järgneb tüüp (2). Nende tüüpide kollektiivne mõju on juba nii suur, et ka tüüp (4) lisandub tahes-tahtmata. Arvan, et ilma esimese tüübita on riikidel väga raske teistsugust mõjuvõimu saavutada. Vaatame kasvõi näiteks Hiinat, kus tehnoloogilisi edusamme tehti keskaja jooksul väga palju. Hiina keisririigis oli ka hästi toimiv majandussüsteem, mis toetus arvukale intelligentsele ametnikkonnale ja keerukale bürokraatiale. Kõige selleni jõuti Euroopast tunduvalt varem. Ka kultuuriliselt oldi kõrgel tasemel: kirjutati kaunist poeesiat, kõrgelennulisi filosoofilisi teoseid ja teaduslikke traktaate, loodi suuri arhitektuurimälestisi. Ometigi ei kujunenud Hiinal kõigest sellest tulenevalt välja ülemaailmset teaduslikku, majanduslikku või kultuurilist mõjujõudu. Miks? Võib-olla sellepärast, et keisririik polnud eriti huvitatud oma poliitilise võimu sõjalisest laiendamisest.2
Iga riigi teed mõjuvõimuni tuleks muidugi eraldi uurida. Kolonialism on ainult üks viis saavutada poliitilist võimu. USA puhul piisas sõjalisest kohalolekust maailmasõdades, millele lisandus seejärel majanduslik edumaa tänu sõjast puutumata jäämisele. Seda viimast võib ju pidada juhuseks, aga samas pole USA-l lihtsalt oma geograafilises lähikonnas arvestatavat konkurenti, kes võinuks temaga sõda alustada (nii nagu juhtus Saksamaa naabritega Euroopas) ja see on tänu sõjalisele ning poliitilisele üleolekule Põhja-Ameerika üle, mis saavutati juba riigi loomisel.
Loomulikult ei taha ma väita, nagu oleks Crystali nelja tüübiga võimujaotus mingi uus, silmiavav ja kõikeseletav viis seda teemat lahata... Aga seda algselt keeleteemalist juttu saab siiski pisut laiendada ja kui päris aus olla, siis tegemist oli selle loengu kõige huvitavama osaga. Ma võin ju teemast kõrvale kalduda küll, kui tegemist on sedavõrd üldise ja lihtsakoelise loenguga.
_____________________
1 Global English with David Crystal (Youtube)
2 Võimalik, et alati ei pea võimuahelat alustama tüüp (1). Kõige tõenäolisem asendaja oleks minu meelest tüüp (3), sest ainult tugeva majandusega jõukas riik suudab suunata teaduslikku arendustöösse piisavalt ressursse, et saavutada järjepidevalt arvestatavaid edusamme. Hiinast võib saada selles osas üpris hea näide, sest paljud analüütikud peavad maailma kõige kiiremini kasvava majandusega riiki tulevaseks poliitiliseks suurvõimuks. Hiina ahel näeks siis võib-olla välja selline: (3) -> (1) -> (2)? -> (4)? Väärib märkimist, et Hiina saavutaks tüüp (1) mõjuvõimu puhtalt poliitiliselt, ilma sõjalise komponendita - seda asendaks majanduslik mõjuvõim.3
3 On teisigi näiteid, kuidas poliitiline mõjuvõim võib mõnikord tekkida ilma sõjalise jõuta. Näiteks keskaegne katoliku kirik, kus sõjalise võimsuse asemel toetuti algul inimeste religioossusele, hiljem aga selle abil loodud majanduslikule mõjuvõimule. (Jah, see on allmärkus allmärkuse sees: footnote-ception!)
24 August 2012
Mu tunniplaan algavaks semestriks on peaaegu selgunud. Võib-olla tuleb veel mõni aine juurde. Mul pole küll ainepunkte vaja, aga valikainete arv tuleb täis saada... Ja tõtt-öelda pole valida just eriti huvitavate ainete seast. Tegelikult pole valik üldse eriti suur.
Siinkohal tahaksin väljendada nördimust ilukirjandustõlke loengu teemal. Eelmise semestri alguses öeldi, et ärgu me esmakursuslased seda võtku, kohad tuli jätta teise kursuse omadele. Lubati, et küll me ka oma teisel aastal seda ainet saame.
Nüüd hakkab teise aasta algus kätte jõudma ja ilukirjandustõlke nimelist ainet ei paista mitte kusagil õppeinfosüsteemis. Kas tõesti jäime pika ninaga? Minu jaoks oleks see valikaine olnud vaat et kõige relevantsem kogu magistriprogrammist.
Igatahes... tunniplaan. Korraliku tabeliga lausa.
Aineid pole palju, aga kõik päevad peale esmaspäeva on kinni...
Samas kulub vaba aeg kindlasti ära lõputöö kirjutamiseks.
Okei, keda ma lollitan. Ilmselt ikka niisama logelemiseks ka.
Siinkohal tahaksin väljendada nördimust ilukirjandustõlke loengu teemal. Eelmise semestri alguses öeldi, et ärgu me esmakursuslased seda võtku, kohad tuli jätta teise kursuse omadele. Lubati, et küll me ka oma teisel aastal seda ainet saame.
Nüüd hakkab teise aasta algus kätte jõudma ja ilukirjandustõlke nimelist ainet ei paista mitte kusagil õppeinfosüsteemis. Kas tõesti jäime pika ninaga? Minu jaoks oleks see valikaine olnud vaat et kõige relevantsem kogu magistriprogrammist.
Igatahes... tunniplaan. Korraliku tabeliga lausa.
Aineid pole palju, aga kõik päevad peale esmaspäeva on kinni...
Samas kulub vaba aeg kindlasti ära lõputöö kirjutamiseks.
Okei, keda ma lollitan. Ilmselt ikka niisama logelemiseks ka.
Austatud Lugeja!1
Kuna ma otsustasin jätta oma vana blogi ainult filmi- ja raamatuarvustuste jaoks, on aeg luua käesolev kõrvalblogi, kuhu teha ülestähendusi mu viimase ülikooliaasta kohta.
Nagu iga (mitte?)fiktsionaalset teksti2 , võib ka veebipäevikut ehk blogi käsitleda kirjandusena, ja kirjanduse puhul on mul tavaks saanud ära märkida, mis sorti Lugejale see võiks huvi pakkuda. Niisiis, antud teksti puhul olgu ära toodud kaks põhilist rühma, kes võiksid siit autori arvates midagi põnevat leida:
(1) Autor ise. Blogi on üks võimalus informatsiooni ja oma mõtteid organiseerida. Samuti annab see autori tulevasele minale hiljem võimaluse oma teist magistriaastat meenutada. Siinjuures on tähtis, et autor =/= autori tulevane mina.
(2) Kirjanduse ja filosoofia huvilised. Kuna mu erialaks on kirjalik tõlge ja kireks ilukirjanduse tõlkimine, siis suur osa teemadest, millega ma magistriõppe jooksul kokku puutun, on ilmselt seotud tõlketeooria ja ka kirjandusega. Lisaks olen ma nii enda kui kõrvalseisjate tähelepanekute kohaselt indiviid, kes kaldub puhuti filosofeerima.
Muidugi pole blogi lugejaskond piiratud nende kahe rühmaga. Kas või juba sellepärast, et kui autor on kord teksti lugemiseks välja andnud (veebipäeviku puhul siis postituse veebi üles riputanud), pole tal minu arvates enam erilist õigust otsustada, mis tekstiga edasi peaks saama ja mida sellest täpselt arvata tuleks. Seega, kõik Lugejad on loomulikud teretulnud antud tekstikogumiga tutvuma ja selle kohta arvamust avaldama.
Veel üks väike märkus: nagu juba esimeses sissekandes märgata võib, kavatsen vana hea akadeemilise tava kohaselt kasutada joonealuste märkuste süsteemi (Heaney nimetas seda deemonlikuks,3aga hea küll, ehk võime selle deemoni kohaloluga esialgu leppida) ja ehk veel mõningaid ülikoolile omaseid vormistusvõtteid. Mitte niivõrd lõputööks valmistumise eesmärgil, vaid pigem selleks, et lisada blogile teatud temaatilist vunki, kui tohib nii väljenduda.
______________________
1 Siin ja edaspidi peetakse Lugeja all silmas igaüht, kes antud tekstiga tutvuma juhtub. Tegemist on pöördumisega kõigi võimalike lugejate poole, mis tähendab, et Lugeja on hüpoteetiline, nö "Lugeja arhetüüp", mitte mingi konkreetne isik või isikute grupp, mis samas hõlmab kõiki konkreetseid lugejaid. Jah, see tähendab, et Lugeja oled ka sina. Jah, sina, kes sa seda praegu loed. Ei, ära vahi ringi. Ma räägin sinuga.
2 Esmapilgul tundub blogi olevat mittefiktsionaalne žanr. Samas sarnaneb see väga memuaariga, mida on žanrina juba suhteliselt palju analüüsitud. Memuaare loetakse sageli peaaegu fiktsionaalseks, kuna ehkki autor kirjutab reaalsetest sündmustest, esitab ta neid alati oma subjektiivsest vaatepunktist, lisab alateadlikult kontekste või kirjeldusi, mis ei pruugi vastata objektiivsele reaalsusele, liialdab jne. Memuaarimaailmale lisab fiktsionaalsust ka see, et autor peab paratamatult tegema valiku, milliseid osi reaalsusest lugejale esitada (Vt Pereci "Mõelda/liigitada ja teisi tekste", kus demonstreeritakse reaalse elu mittefiktsionaalse kujutamise võimatust).
3 Heaney, William. "Memoirs of a Master Forger". London 2008.
______________________
1 Siin ja edaspidi peetakse Lugeja all silmas igaüht, kes antud tekstiga tutvuma juhtub. Tegemist on pöördumisega kõigi võimalike lugejate poole, mis tähendab, et Lugeja on hüpoteetiline, nö "Lugeja arhetüüp", mitte mingi konkreetne isik või isikute grupp, mis samas hõlmab kõiki konkreetseid lugejaid. Jah, see tähendab, et Lugeja oled ka sina. Jah, sina, kes sa seda praegu loed. Ei, ära vahi ringi. Ma räägin sinuga.
2 Esmapilgul tundub blogi olevat mittefiktsionaalne žanr. Samas sarnaneb see väga memuaariga, mida on žanrina juba suhteliselt palju analüüsitud. Memuaare loetakse sageli peaaegu fiktsionaalseks, kuna ehkki autor kirjutab reaalsetest sündmustest, esitab ta neid alati oma subjektiivsest vaatepunktist, lisab alateadlikult kontekste või kirjeldusi, mis ei pruugi vastata objektiivsele reaalsusele, liialdab jne. Memuaarimaailmale lisab fiktsionaalsust ka see, et autor peab paratamatult tegema valiku, milliseid osi reaalsusest lugejale esitada (Vt Pereci "Mõelda/liigitada ja teisi tekste", kus demonstreeritakse reaalse elu mittefiktsionaalse kujutamise võimatust).
3 Heaney, William. "Memoirs of a Master Forger". London 2008.
Subscribe to:
Posts (Atom)
